Võlakirjade pooldajad: poliitikud kardavad vastutust

“Ma ei ole kivistunud. Alati peab paindlik olema. Kui on hea idee, siis miks mitte,” ei paneks konjunktuuriinstituudi juht Marje Josing riigivõlakirjade emiteerimisele kätt ette. Peaasi, et mõeldaks kaugemale tulevikule, mitte ei panustataks ühekordsetesse projektidesse.

“Oleme väga vähe mõelnud, milliseid investeeringuid pikemas perspektiivis vajame, mis majandusele ja inimeste rahulolule kaasa aitaks. Vaatame praegu ainult homset päeva ja euroraha,” nentis Josing, kelle sõnul mõtleb riik eelarve tasakaalus hoidmisele. “See näitab Eesti nõrkust või noorust. Suutlikkust investeerida on meil tunduvalt vähem kui jõukamates riikides.”

Josing on üks neist, kes soovitab võtta ette Tartu-Tallinna maantee ehitamise. Ta soovitab veel mõelda transpordi arendamisele. “Tuleb inimesi juurde ja nad saavad liikuda. Läheb lihtsamaks tööleminek, töökoha otsimine. Äkki saaks raudtee arenguga edasi minna,” pakkus Josing. “See vähendaks regionaalset ebavõrdsust.”

Maantee laiendamine

Väikeinvestor Raivo Heina sõnul “tuleks kõvasti võlakirju emiteerida” ja pool saadud rahast panustada infrastruktuuri. Mõistlik oleks ka tema meelest ehitada mitmerealine Tartu-Tallinna maantee, et maainimesed saaksid kodukohast linna ja vastupidi. “Praegu on ka tee, aga on suur vahe, kas sõidad kiirteed mööda sihtkohta poolteist tundi või loksud kolm-neli tundi,” märkis ta.

Ülejäänu laenust võiks panna tootlikesse varadesse, näiteks aktsiatesse, indeksifondidesse ja kinnisvarafondidesse.

Riik on seni jäik püsinud: emiteerimine ei tule kõne allagi. “Äkki seal kõige ülemises otsas ei ole niivõrd taipliku mõtlemisega inimesi. Tundub ka, et pigem ei taheta vastutust võtta, kui midagi nihu läheb. Teised hakkavad sõrmega näitama,” oletas Hein, miks valitsus keeldub võlakirju väljastamast. “Aga ärgem unustagem, et poliitikud ei vastuta suurt millegi eest. Nad võivad teha või öelda ükskõik mida ja kui pärast on kahjud suured, siis laiutatakse käsi.”

Hein lisas, et kuigi riik tahab hoida madalat võlakoormust, tõstetakse samal ajal aktsiise selle nimel, et lasta sotsiaalmaksul üks protsent alaneda. “Ei ole ju vahet, kas sotsiaalmaks on 33 või 32 protsenti. Saaksin aru, kui see oleks 25. Pangem tähele, et kütuseaktsiisist saadu ei lähe arengusse, vaid suunatakse inimestele toetusteks,” rõhutas Hein. “Toimub mõnus raha ümberjagamine selle asemel, et investeerida. Liivakastimäng: annan sulle natuke, sina anna natuke tagasi.”

Heina hinnangul saaksime kindlasti mõistlikus mahus emiteerida. “Ja meie saame seda mõistlikult teha, sest oleme võlaga praktiliselt nullis.”

Alustada ideest

Küsimust võlakirjade emiteerimise kohta lahendatakse Ülemiste Technopolise juhi Gert Jostovi meelest valesti. Tähtis ei ole küsida, kas laenata või mitte, vaid kõige olulisem on paika panna, mida laenurahaga teha. Jostov eelistab, kui riik investeeriks taristuprojektidesse, tänu millele oleks lihtsam liikuda nii inimestel kui vedada kaupasid. Kõige kiirem muutus tuleks Eestile, kui areneks Tallinna piirkond, misjärel saaks suuremate sammudega toetada maakohti.

“Ma ei tea, kas Tartu-Tallinna maantee ehitamine oleks parim, majanduskasv tuleb tänu tootmisele. Võiks tegeleda sadamate ja lennuliikluse arendamisega, sest paljud investeeringud jäävad tulemata seepärast, et välisettevõtetele on siin firma asutamine ja pidamine ajamahukas. Nõukogu koosolekud on mitmepäevased, sest on keeruline Euroopast siia sõita,” rääkis Jostov.

Majanduskasvuks peab olema lihtne Eestisse reisida ja tootmist alustada, olemas olema infrastruktuur, mida praegu Jostovi sõnutsi ei ole – eraarendajad ehitavad seda ise. “Mujal tuleb selles riik appi, et ei peaks metsast linna teed ehitama, sest siis ei tasu tehase püstipanek ära,” tõdes Jostov.